Atomium ja Mini-Euroopa

Reedese päeva plaanis tegime muutusi. Kõigepealt hommikul ATOMIUM, Brüsseli suuremaid vaatamisväärsusi, siis Loodusmuuseum, vaba aeg ja kell 17.00 kirik.

 Atomium tervitas meid sõnaga Welcome - ja siin me oleme:

Atomium on üks Brüsseli sümboleid, 103 meetri kõrgune omapärane rauamolekuli kujuline struktuur, mis ehitati 1958.aasta Maailmanäituse puhuks. Ta koosneb 9 18m läbimõõduga kerast, mis on omavahel ühendatud torukujuliste käikudega. Arhitekt A. Waterkeyn pühendas selle ehitise teadusele.

 Selliseid käikusid ja igasugu treppe pidi me liikusime - ühest mullist teise. Vahepeal olid väljapanekud selle imeasja ehitamisest ja kuulsatest külastajatest.

Atomiumi lähedal asub Mini-Europe park, kus on  1:25 mõõdus maketid Euroopa tuntumatest ehitistest. Mini-Euroopa oli meie külastuse ajal suletud, kuid tänu Atomiumist avanevale  suurepärasele vaatele saime ka sellest osa.

Teemapark Mini-Europa on koht, kus saab miniatuurse ülevaate kogu Euroopast.  Väljapaneku moodustavad ligi 80 linna ja 350 ehitist. Tundsime ära Big Ben`i,  Eiffeli ja Pisa torni ja võib-olla midagi veel. Kohe tekkis tahtmine kodus need imeilusad lossid ja kindlused veel Internetist üle vaadata. 

Alles nüüd sain teada, et Eestit esindab Tallinna vanalinna fragment Paksu Margaretaga. Tegelikult peaks ära nägema kõik Euroopa Liidu liikmesriigid.Wikipediast leidsin nimekirja, muuhulgas peaks Mini-euroopas olema näiteks Vesuuvi kraater, Ateena Akropolis, Stokholmi Raekoda, Notre Dame ja Triumfikaar Pariisist, Brandenburgi värav Berliinist, aga Leedust Vilniuse ülikoolilinnak ja Lätist Riia Vabaduse monument. Igatahes väga põnev.

Mini-Euroopa idee sai alguse kui 1987. aastal mõned kunstiajaloolased valisid välja sadakond ehitismälestist, millest seejärel hakati mudeleid ehitama. Mini-Euroopa pidulik avamine toimus 1989. aastal. Seejärel on ekspositsiooni korduvalt laiendatud.

 Atomiumi juurest lahkudes nägime ratsapolitseid. Mida nad seal tegid, ei tea. Kuid poleks arvanudki, et Brüsseli-sarnases linnas midagi sellist veel näeb.

Neljapäeva õhtul pärast parlamenti

.... läksime igaüks oma teed - kes hotelli puhkama, kes šoppama, kes linna nautima.

See oli ülioluline vaba aeg!

Vahepeal pean ikka veel ütlema, et Brüsselis on väga külm, kuigi kraadid nulli ümber. Lõikav tuul on hästi ebameeldiv. Lund ei ole, aga väljas ei taha keegi eriti viibida. Liigume ühest poest teise, et soojem oleks.

Väsinud jalad on ka näitaja, mis pidurdab liikumist, turisti jalanõu on madala kontsaga hästi mugav saabas, selle peaks ära ostma!

 See on Helene foto õhtusse jõudvast Brüsselist, kus kauplused ja muuseumid suletakse üldiselt kell 18.00 ja linnatänavad hakkavad tühjenema.

Rollimäng

See oli täiesti eriline ja uudne asi, millest me ei osanud midagi arvata ja kerge värinaga me sinna läksime. Iseenesest oli see väga põnev ja kestis kokku 2 tundi. Oleks läinud veel kauem, kui me poleks saavutanud kompromissi. Mängus jäljendatakse Europa Parlamendis kasutatavat seadusandlikku tavamenetlust. Menetlus koosneb kahest või kolmest lugemisest. Õnneks saime kahe lugemisega hakkama, muidu oleks veel pool tundi otsa tulnud.

 Siin on näha, kuidas me istungitesaalis parteide kaupa istusime.

 Aga algusest pihta siis. Kogunesime esimesse ruumi, kus meile jagati mobiilid, mis juhatasid meid kogu mängu vältel.

 

Kokku jagunesime 4 fraktsiooniks: Euroopa Solidaarsus, Euroopa Keskkond, Euroopa Vabadus ja Euroopa Tradistsioonid. Valida ei saanud ise midagi, mobiiliga oli meid kõiki nimeliselt paika andud. Inglise-eestikeelsed juhtnöörid jagati kätte ja mäng algas. Igal fraktsioonil oli  oma poliitika. Suurimad fraktsioonid olid Solidaarsus ja Traditsioonid. Fraktsioonid said oma koosolekuruumid ja pidid jagunema omakorda veel kaheks, kummalegi parlamendikomisjonile sai oma juhtum:

 1. keskkonnakomisjon - vee solidaarse kasutamise direktiiv

 2. Kodanikuvabaduste komisjon - isikutuvastamise direktiiv.

Hakkas pihta aktiivne tegutsemine. Piiratud aja jooksul pidime liikuma nimeliselt ühe ekraani juurest teise juurde, kus meiega räägiti, anti infot, püüdsime ise max infot kätte saada, kohtusime oma fraktsiooni liikmetega ja teiste fraktsioonid omadega ja saime juhtnööre fraktsiooni juhilt ja Euroopa Komisjonist.
Nonii, ja siis olimegi nn parlamendis ja komisjonide juhid esitasid parlamendi ees oma seisukohad - aeg tiksus, kõnepidamiseks jäi vähe aega. Tundus, et lähevadki parlamendis direktiivid läbi, me tegime head tööd, saavutasime hääletamisel  enamuse -  aga siis, kus sa sellega, Euroopa Komisjon pole rahul, hakka otsast pihta, teisele lugemisele. 

Täitsa arusaadav, kuidas selline venitamine ajab hinge täis, sama asja kallale uuesti. No heietasime seda siis veel kord, otsisime võimalusi koostööks - juba hakkab asi minema ja siis- looduskatastroof, maavärin, kiip aitab leida rusude alla jäänud last. (Midagi oli veega ka, aga see polnud meie komisjoni teema, küllap teised parlamendiliikmed hiljem kommenteerivad). Korrapealt on ajakirjanikud kallal, parlamendi esindajad peavad minema pressikonverentsile ja kaitsma oma partei seisukohti. Televisioon kannab üle. Ja meie fraktsiooni seisukoht oli, et alla 18-aastaseid ei tohi kiibistada. (nagu teisi tohiks - aga isiklikku arvamust ei küsi keegi  - see on poliitiline värk).

Peame siis veel igasugu läbirääkimisi, käime ühe ekraani juurest teise juurde, ja ongi käes teine lugemine. Parlamendiliikmete kõned muutuvad pikemaks ja kindlamaks, Helene kaitseb kirglikult oma seisukohta, väärikalt esineb Karin ja  Helgi koputab südametunnistusele. Läheb hääletamiseks. Hoiame hinge kinni, kas läheb läbi, jah, parlament võtab mõlemad direktiivid vastu, üks nappide poolthäälega. Aga Euroopa Komisjon, kas nõustub. Jah, seekord küll. Plaksutame.

Ja mäng on läbi. Kaks tundi tõsist tööd kiire tempoga. Intensiivne mõtlemine. Lõpus olime kõik päris elevil, mängu korraldaja andis kõigile Parlamentaariumi kingituse ja lahkusime tavaellu tagasi. 

Parlamentaarium

Parlamentaarium on Euroopa Parlamendi külastuskeskus Brüsselis. Seal on äärmiselt põnev ja kaasaegne interaktiivne väljapanek Euroopa Liidu kohta. Külastuskeskus on tasuta ja infot saab kõigis 23 ametlikus Euroopa Liidu keeles. Me liikusime multimeedia giidiga läbi kahe korruse ja aega jäi enne rollimängu isegi väheks. Pärast läksid mõned isegi tagasi, et kõik lõpuni läbi vaadata- mängida.

Seal oli 360-kraadine digitaalekraan, mis viis külastajad otse Euroopa Parlamendi tegevuse keskmesse. Puutetundlikud ekraanid võimaldasid parlamendiliikmete kohta rohkem teada saada.

Virtuaalne reis läbi Euroopa algas keeltetunnelis, kus kuulsime eesti keele ka ära.

PS. Püüan millalgi oma teksti ja muud vead ka ära parandada. Noored tegid õigustatud märkuse.

Tööpäev Europarlamendis

Neljapäeval hommikul oli kõigil hommikusöögiga selge pilt: et soovitav on varem tulla ja mida pakutakse ja kellel mis maitses.
Hommikul tegime hotelli ees ka mõned pildid kõik koos -oli ilus, päike paistis ja jälle külm. Kus on Karel?

Kell 9.00 algas matk Europarlamenti. Kuna saime eelnevalt teada, et transport võib ka streikida, siis otsustasime jala minna. Muuseas, kolmapäevane tulemus oli vist 22 000 sammu (Merikesel oli mõõtja peal). Selle eest võiks juba kehalises hinded saada.

 Siit on näha veel viimased liikujad ja kohe-kohe kohal!

Linnamatkamises olime me kõrgel tasemel, jõudsime tunni ajaga kohale, varem, kui meid oodati. Kohati oli jube tuuline, ja Tuuli jalad ...

Aga siin oleme juba kohal ja me tõusis kõrgemale postamendile, et vägesid juhatada ja suunad kätte näidata. Ta viitab hetkel kaugemal asuvale külastuskeskusele Parlamentarium.

Aga Euroopa Parlamendi Paul Henri Spaaki hoones asuva külastajate sissepääsu juures tuli turvamees juba välja ja lubas meid enne aega sisse. Läbisime turvakontrolli ja liikusime edasi külastajate vastuvõturuumi, kuhu jõudis peagi kohale Jana Jalvi-Robertson, kes töötab keelesektoris ja kes oli meie rühma külastuse korraldaja.

Saime ülevaate Europarlamendi tööst, Euroopa Komisjonist, Euroopa Nõukogust ja eestlastest Europarlamendis ning nende ülesannetest erinevates komisjonides. Tegelikult olime kõik kodutööd teinud ja hoolega Europarlamendi kohta lugenud. Viimased õppisid veel eelmisel õhtul. Selle tõttu tundsime ennast tugevalt!

Siis tuli lugupeetud saadik Indrek Tarand meiega kohtuma. Tal oli väidetavalt just käimas väliskomisjoni istung. Tema natuke rääkis ja meie natuke küsisime - aga oli tore teada, et meie direktor Merike on Tarandiga koos ülikoolis käinud ja peale selle teab Tarand Kanepit hästi - Jõksi järve ääres veel ühiseid tuttavaid. See selleks, aga selge mõistus aitab nii Europarlamendi saadikut kui Kanepi kooli õpilast ja õpetajat - eks me püüdle oma parimal viisil selle poole, et Eestis ja Europas oleks hea elada. Nii lihtsalt Indrek Tarand seda muidugi ei väljendanud, aga talle omasel viisil, pisut mõistukõnet ja naljajutu vahele tõsiseid kilde, suutis ta meid ikka mõtlema panna.

Kiire-kiire ja Tarand lahkus, kaasas Kanepi Gümnaasiumi kruus. Jana rääkis veel põhjalikult Euroopa ametnike tööst ja vastas meie küsimustele. Brüsselis alustas ta tõlgina. See on ka huvitav, aga vahetevahel väga raske töö. Näiteks istungite ajal on korraga ametis kolm tõlki, kes umbes max poole tunni kaupa tõlgivad. Ja nii 27 liikmesriigi kohta siis 3x27. Tõlgid töötavad järjest 4 tundi. 

Kell 12 lõpetasime ja asusime liikuma Parlamentaariumi. Enne veel mitu pildistamisseanssi, lippudega ja monumendi taustal.         See pildil olev kunstiteos on läbi kahe korruse ja sümboliseerib Euroopa Liidu ühtsust ja erinevust.

 Meie tublid noored sellel reisil.

Siin on näha ka Jana, kellele me kinkisime siidisalli, mille autoriks oli Veronika.









Siit tänaseks kõik, rollimängust kirjutan homme.

Kolmapäeva õhtusöök

Kui väsinud õpetajad Automaailmast Raekoja platsi jõudsid, olid väljapuhanud noored juba kohal. Vahepeal jõudsime ka mõnda poodi sisse astuda ja mõned ostudki teha.

Siin on näha Tiiu välimuse muutus - Brüsseli daam!

Aga noored olid jõudnud juba kohalikku šokolaadi osta ja vahvleid süüa, mis olid väägaa maitsvad!

Aga kohtusime siis kõik kell 18.00 ja Moonika tuli ka pisikese Eliisega ning asusime söögikohta otsima. Ja sellist kogemust mul varem veel ei olnud: liikusime oma grupiga lähedal asuvasse turistide tänavasse, kus kahel pool kõikvõimalikud tumedasilmsed ja tumedanahalised meid oma uhkesse restorani kutsusid, pakkudes esimest jooki tasuta ja šampust ja viimast jooki tasuta ja kõikvõimalikke hõrgutisi ning mugavusi majas sees. Moonika aga liikus stoilise rahuga järjest edasi, küsis ühte ja teist ja kuigi ta ise oli otsuse juba teinud, lasi ta siiski toitlustajatel end reklaamida ja nii püüti teisigi, peamiselt blondiine, mõjutada, kui hea see või teine pakkumine on. Ja nii me liikusime oma massiga kitsa tänava lõpuni, kusjuures nõrganärvilisemad meie seast hakkasid juba alla andma (mina kaasa arvatud), ja siis hakkas kogu meie 20ne punt tagasi liikuma!

 Sellel pildil on näha turistidele mõeldud restoranide tänav

 Igatahes teine ehk siis tagasireas peaaegu viimane oli otsustav pakkumine ja nagu Moonika ütles - lähme ja teeme selle restorani oma 20 inimesega õnnelikuks! Ja nii oligi. Nemad olid õnnelikud ja meie ka! Toit oli 12.50, sisaldas 3 käiku ja jooke. Meil oli hea soe olla, ja tõesti, meil oli väga külm  terve päeva olnud; me saime süüa, ja tõesti, me polnud palju söönud päeva jooksul, meil oli lõbus, me saime juttu ajada ja me tundsime ennast hästi selles Euroopa Liidu pealinnas.

Siinkohal ikka tänud Moonikale, kes meid läbi tundmatu rägastiku juhatas ja kuidas me muidu oleks teadnud!!!                   

Kõige kallim asi sellel õhtusöögil oli pudel vett, mis maksis 7 eurot.

By the way, mina sõin prae asemel mussels- ehk siis teokarpe, mis on tegelikult väga head, pakkusin teistele ka, kes julgesid maitsta. Jällegi Brüsseli eri, kuigi ma olen neid ka Rootsis söönud.






 /Kahjuks pildid tulevad hiljem, sest ma ei sa neid siin üles laadida, väga aeglane net, mister floris. ~Pildid kohal!/

Ilus päev sai lõpuks läbi ja neljapäev, Parlamendi päev ootas ees.

Autoworld

Kolmapäeva viimane muuuseum (aga mitte viimane elamus!) oli automuuseum. Mitme valiku seest võtsime Monika soovitusel selle.

Pärast emotsionaalset Raekoda tundsid meie noored, et nad vajavad puhkust ning järgi jäidki vaprad ja vastupidavad õpetajad, kes me siis suundusime metroosse (millega enam probleeme ei ole, süsteem  hakkas selgeks saama), et sõita Brüsseli Jubelparki, kus asus Autoworld ja Kuninglik Sõjamuuseum. Oli ilus ilm, natuke päikest, parki ja purskaeve, taustaks imposantne Triumfikaar. Loodame sealt ilusaid pilte saada.

 Siin me olemegi, tõesti hea tuju ja nauditav olemine!

Sissepääs

Aga Automaailma läksime siis omale lemmikut valima. Väidetavalt oli autotööstus  Teise Maailmasõja eelsel ajal üks Belgia tähtsamaid tööstusi. Sellised nimed - Minerva, FN, Imperia, Nagant, Germain and Vivinus - võib-olla ütlevad mõnele midagi. Muuseum ise on pärit 1880. aastast ja Belgia suurimad motoshowd olid 1902 ja 1934. Belgia Automuuseumi peetakse Euroopa üheks prežtiisemaks. Autode ajalugu on näha 1886- 1970, kokku 400 sõidukit, kõik töökorras!

Mudelid T Ford, Citroen 2CV,  Volkswagen Beetle,  Czech Tatra ja palju muid haruldusi, mis kuulusid näiteks Belgia kuningaperele, spetsiaalselt Iraani šahhile disainitud auto, mis temani ei nõudnudki  jne ei jätnud meie naistest kedagi külmaks. 

City Hall of Brussels

Brüsseli Raekoda, mis sai plaani võetud kui ainuke giidiga, inglisekeelse, ekskursioon. 

Sellega oli igasugusu sekeldusi. Kõigepealt tahtsin seda varakult broneerida, aga meilile ei mingit vastust. Siis läksime turismiinfosse, mis asub samas raekoja hoones ja seal siis heietasime ja sekeldasime ja helistati ja küsiti ja siis me ikka täpselt teada ei saanud ja tulime kell 13.00 tagasi Raekoja juurde - et kell 13.00 pidi olema ettenähtud flaamikeelne giidiga ekskursioon, aga kuna tavalisel sellele seltskonda ei kogune, siis saame samal ajal oma grupile inglisekeelse ekskursiooni. 

Monika õtles selle peale, et selline ongi belgia asjaajamine. Keegi helistab ja küsib kellegi käest ja siis organiseerib ja targutab ja vahel ei saa keelest aru jne.

Raekoda

Kokkuvõttes läks meil väga hästi, saime soodsad piletid ja suurepärase ekskursiooni väga uhkes ja nooblis ja kunstiliselt äärmiselt rikkas Raekojas, mis oli tegelikult ka Linnavalitsusena töötav hoone.

Üldse üks uhkemaid hooneid. Liikusime läbi kahe korruse, üks tuba uhkem kui teine. Seintel hulgaliselt maale, gobelääne ja skulptuure, puunikerdusi ja -paneele.  Gobeläänmaalide saal kuskil 16-18. sajandist. Gildisaal äratuntavate meistritega - kõik maalid suuremad kui inimene. Uhked endisaegsed ja ka praegu kasutusel vastuvõtu saalid, suur sissepääsu trepp ja kõik see silmailu viitas linna rikkusele, mis väidetavalt tuli ka suuresti kolooniast Kongo ja jäi suurtes sõdades puutumata. Seintel toretsesid eelmised linnahärrad või valitsejad, teiste hulgas ka ilus maal noorest Napoleonist.
Suurepärane arhitektuur on gooti stiilis. Hoone ehitamist alustati 1402, lõpetati 1420, torn on 96m kõrge.Paistab kätte igale poole ja on ka heaks orientiiriks.

Siseõu

Tund aega Brüsseli Raekojahoones oli iga minutit väärt. Kes ka inglise keelest aru ei saanud, siiski nägi ja tunnetas koos teistega selle Raekojahoone ajalugu ja toredust.




Väljastpoolt on ta sama uhke kui seest, gooti stiilis hoone Brüsseli Grand Place peal.








Aga fotod tulevad hiljem, see netiühendus maailmaga ei ole siin hotellis nii kiire.

Magritte muuseumis

Teadmata midagi Magrittest astusime muuseumi (Royal Museum of Fine Arts), mis on Brüsseli esimese 5 muuseumi hulgas ja tõesti üks must be. Seal kogesime esimest korda, kui kasulik on olla kooli grupp, õpetajad ja õpilased. Piletid saime väga soodsalt.

Muuseumil on kaks osa; kunstnik Magritte pool ja teine siis Belgia kunstimuuseum

The Empire of Light 1954

René François Ghislain Magritte (1898-1967) oli belgia tuntumaid sürrealistliku kunsti esindajaid. Muuseumi mitmel korrusel ja toas on ülevaade kunstniku elust ja töödest. Siin asub suurim Magritte kogu, üle 200 teose, aga ka muusikat, postreid, igasugu ajalehe väljalõikeid, fotosid ja muud kunstniku elust. Ta oli ka filmitegija, seega väga huvitav ja mitmekesine isiksus.

Üks läbivamaid teemasid olid pilved. Monika ütles, et tal on just kodus remont ja tahab ka ühte tuppa pilvi maalida ning tuli meiega muuseumi kaasa inspiratsiooni saama. Tore oli kuulda Helene arvamust, et meil oleks siia giidi vaja, ta hea meelega kuulaks. Igaüks leidis omale meelepärase sürrealistliku pildi - sa mõtled, mida sa näed, püüad aru saada, mida miski võiks tähendada ja siis vaatad maali pealkirja ning saad aru, et kunstnik rõhutas hoopis midagi muud. Sürreaelism!

Homesickness

Kahjuks ei tohtinud muuseumis pildistada ja seetõttu polegi siia meie fotosid lisada.Huviliste jaoks siia üks link http://www.rene-magritte.org/; 

http://www.artrenewal.org/pages/artwork

 Youth illustrated

Magritte