See oli täiesti eriline ja uudne asi, millest me ei osanud midagi arvata ja kerge värinaga me sinna läksime. Iseenesest oli see väga põnev ja kestis kokku 2 tundi. Oleks läinud veel kauem, kui me poleks saavutanud kompromissi. Mängus jäljendatakse Europa Parlamendis kasutatavat seadusandlikku tavamenetlust. Menetlus koosneb kahest või kolmest lugemisest. Õnneks saime kahe lugemisega hakkama, muidu oleks veel pool tundi otsa tulnud.
Aga algusest pihta siis. Kogunesime esimesse ruumi, kus meile jagati mobiilid, mis juhatasid meid kogu mängu vältel.
Kokku jagunesime 4 fraktsiooniks: Euroopa Solidaarsus, Euroopa Keskkond, Euroopa Vabadus ja Euroopa Tradistsioonid. Valida ei saanud ise midagi, mobiiliga oli meid kõiki nimeliselt paika andud. Inglise-eestikeelsed juhtnöörid jagati kätte ja mäng algas. Igal fraktsioonil oli oma poliitika. Suurimad fraktsioonid olid Solidaarsus ja Traditsioonid. Fraktsioonid said oma koosolekuruumid ja pidid jagunema omakorda veel kaheks, kummalegi parlamendikomisjonile sai oma juhtum:
1. keskkonnakomisjon - vee solidaarse kasutamise direktiiv
2. Kodanikuvabaduste komisjon - isikutuvastamise direktiiv.
Hakkas pihta aktiivne tegutsemine. Piiratud aja jooksul pidime liikuma nimeliselt ühe ekraani juurest teise juurde, kus meiega räägiti, anti infot, püüdsime ise max infot kätte saada, kohtusime oma fraktsiooni liikmetega ja teiste fraktsioonid omadega ja saime juhtnööre fraktsiooni juhilt ja Euroopa Komisjonist.
Nonii, ja siis olimegi nn parlamendis ja komisjonide juhid esitasid parlamendi ees oma seisukohad - aeg tiksus, kõnepidamiseks jäi vähe aega. Tundus, et lähevadki parlamendis direktiivid läbi, me tegime head tööd, saavutasime hääletamisel enamuse - aga siis, kus sa sellega, Euroopa Komisjon pole rahul, hakka otsast pihta, teisele lugemisele.
Täitsa arusaadav, kuidas selline venitamine ajab hinge täis, sama asja kallale uuesti. No heietasime seda siis veel kord, otsisime võimalusi koostööks - juba hakkab asi minema ja siis- looduskatastroof, maavärin, kiip aitab leida rusude alla jäänud last. (Midagi oli veega ka, aga see polnud meie komisjoni teema, küllap teised parlamendiliikmed hiljem kommenteerivad). Korrapealt on ajakirjanikud kallal, parlamendi esindajad peavad minema pressikonverentsile ja kaitsma oma partei seisukohti. Televisioon kannab üle. Ja meie fraktsiooni seisukoht oli, et alla 18-aastaseid ei tohi kiibistada. (nagu teisi tohiks - aga isiklikku arvamust ei küsi keegi - see on poliitiline värk).
Peame siis veel igasugu läbirääkimisi, käime ühe ekraani juurest teise juurde, ja ongi käes teine lugemine. Parlamendiliikmete kõned muutuvad pikemaks ja kindlamaks, Helene kaitseb kirglikult oma seisukohta, väärikalt esineb Karin ja Helgi koputab südametunnistusele. Läheb hääletamiseks. Hoiame hinge kinni, kas läheb läbi, jah, parlament võtab mõlemad direktiivid vastu, üks nappide poolthäälega. Aga Euroopa Komisjon, kas nõustub. Jah, seekord küll. Plaksutame.
Ja mäng on läbi. Kaks tundi tõsist tööd kiire tempoga. Intensiivne mõtlemine. Lõpus olime kõik päris elevil, mängu korraldaja andis kõigile Parlamentaariumi kingituse ja lahkusime tavaellu tagasi.
No comments:
Post a Comment